The biochemical composition and quality of tubers of some potato cultivars depending on location and fertilizers - Die Abhängigkeit der biochemischen Zusammensetzung und der Qualität einiger Kartoffelsorten von dem Standort und der Düngung


Kartau, S.; Rajasaar, O.; Roosua, A.; Tartlan, L.

Transactions of Estonian Agricultural Academy 32: 75-85

1974


Die technologische Qualität (das Dunkelwenden des Innern von gekochten und rohen Kartoffeln), der Rohprotein- und Stärkegehalt von Kartoffeln, die auf acht Böden mit verschiedenen agrochemischen Eigenschaften und auf sechs Böden mit verschiedenem NPK-Düngergrund gewachsen waren, wurde erforscht. Papierchromatographisch wurde in den Kartoffeln der Gehalt an reduzierbarem Zucker, Tyrosin, Lysin und säurigen Aminosäuren bestimmt. Es ergab sich: (1) In Kartoffeln, deren Inneres nur wenig oder gar nicht dunkel wurden, ist der biologische Wert des Rohproteins höher und der Gehalt an unersetzbaren Aminosäuren und reduzierbarem Zucker grösser und der Gehalt an Amiden und säurigen Aminosäuiren kleiner; (2) Der Einfluss des Düngergrundes auf die biochemische Zusammensetzung der Kartoffeln (Quantität) hängt von dem Standort und den agrochemischen Bodeneigenschaften des Standorts sowie von der Sorte ab.

EMMTUI
TEADU
SLIKE
T(501)1:
KOGUMI
K
XXXI
I
Y,L1,K
633.491:581.19:631.816
MÕNEDE
KARTULISORTIDE
BIOKEEMILISE
KOOSTISE
JA
KVALITEEDI
SÕLTUVUS
KASVUKOHAST
JA
VÄETAMISEST
S.
KARTAU,
pöllurnajandusteaduse
kandidaat,
Ö.
RAJASAAR,
keemiliste
analüüside
kesklaboratooriumi
teaduslikud
töötajad
A.
ROOSMA,
keemik
L.
TARTLAN,
pöllunduse
osakonna
teaduslik
töötaja
Keedetud
kartulite
värvus
ja
lõhn
sõltuvad
suurel
määral
kartuleis
sisaiduvatest
orgaanilistest
ja
anorgaanilistest
ainetest
ning
nende
ainete
hulgalisest
vahekorrast.
Gaaskrornatograafilise
analüüsiga
on
tuvastatud,
et
'kartulite
keetmisel
eralduvad
denduvad
orgaanilised
ja
anorgaanilised
ained,
nagu
etanaal,
propanaal,
2-metüülpropanaal
(kõik
aldehürüdid),
väävelvesiniik
jt.,
mis
tekivad
kartuleis
siSailduvatest
arnino
;
hapetest
ja
suhkrutest
0
.2
).
Aminohapete,
redutseeruvate
suhkrute,
C-vita-
miini,
orgaaniliste
hapete,
fenoolitüüpi
ühendite
ja
mönede
.teiste
ainete.
kvantitatiivsete
vahekordade
ning
nende
ainete
omavaheliste
biokeemiliste
muutustega
seletatakse
ka
kartulite
tumenemisprotsesse.
Seega
tkartulite
biokeemiline
koostis
on
aluseks
kartulite
kvaliteedile
ja
keeduomadustele.
Pole.
aga
selge,
milline
ipeab
olema
'hea
toidukartuli
biokeemiline
koostis.
See
on
oluline
:küsimus
põllumajanduses
nii
rrieil
kui
mujal.
Väetiste
ja
muude
teguri
,
te
mõju
kohta
kartulite
biokeemilisele
koostiseie
on
kirtjan-
duses
küll
andmeid,
kuid
arvestades
teistsuguSeid
sorte,
kasvutinghnusi
jm.,
pole
need
rneil
alati
rakendatavad.
Käesoleva
töö
eesrnärgiks
oli
selgitada
väetiste
mõju
erinevates
.
kasvukohtades
meie
vabariigis
kasvatatava
tkolme
kartulisordi
'biokeemi-
lisele
koostisele
ja
kvaliteedile.
Uuriti
sorte
'Jõgeva
kollane',
'Sulev'
ja
'Stieglitz'
kaheksal
agrdkeemilisteIt
amadustelt
erineval
mullal
6
väe-
tusvariandiga
Eesti
Maaviljeluse
Instituudi
statsionaarsetes
kü'lvikorra
väetuskatsetes
ja
Sakus
'korraldatud
nõukatsetes.
Analüüsitud
kartulite
kasvukoha
a
-
nuldade
agrokeemiline
iseloomustus
on
tabelis
1.
Väetusvariandid
olid
põldkatsetes:
I
väeta.mata;
II
N60P6oKso
.
--1-
+
60
,
t
sõnnikut
hale;
III
N9oP9oK60;
nõukatsetes
IV
Nff1
)
6öKso;
V
Ni201
3
120K180;
VI
N1soP1etoK270.
Mineraalväetised
anti
taimedele
ammooniumsalpeetri,
superfosfaadi
ja
kaaliumkIoriidna.
Kokku
analrüüsiti
27
proovi
(tabel
2).
13iokeemiline
analüüs
tehti
pestud
toorestest
kartu-
75
Tabel
1
Katseala
muldade
kannikihl
agrokeemilised
omadused
Laktaatlahustuv
Hiidrolüü-
Asendus-
Küllastus-
in
Cy
o
Katse
koht.
Muld
Huumuse
%
pHic
ei
tiline
happesus
happesus
aste
-
mg-ekv.
mg-ekv.
%
P20
5
K
2
0
Antsla
Leetunud
Iiivmuld
1,0-1,2
5,0-6,0
1-2
0,12
65-80
13-16
5-12
Tori
Leetjas
gleimuld,
raske
1iivsavi
2,5-3,5
4,5-5,6
3-6
0,60
50-85
2-5
5-10
Olustvere
Leetunud
liivsavimuld
1,8-2,2
4,5-5,0
3-4
0,60
50-75
6-12
3-7
Simuna
Leetunud
liivmuld
1,8-2,2
5,6-6,5
1-1,5
85
3-6
6-10
Kuusiku
Riihkne
liivsavimuld
2,5-3,0
6,0-6,5
1-1,5
85
3-5
5-7
Kuusiku
KülIastunud
gleimuld,
saviliiv
8-10
6,0-6,8
1-2
95
7-11
5-10
Saku
.
Tüüpi1ine
kamar-karbo-
naatmuld,
saviliiv
Saku
Gleistunud
karbonaatne
kamarmuld,
liivsavi
Redutseeruvate
suhkrute
(glükoos,
fruktoos)
sisaidus
,
määrati
paber-
kromatograafiliselt
Rat
ingki
jt.
meetodi
järgi(").
Suh:krute
määramistäp-
sus
(varieeruvus)
sõltub
suhkrute
kontsentratsioonist
,
kartulites
ja
ulatus
±14%-1t
±28%-ni.
Aminohapete
rja
amiidide
(asparagitn,
glutamiin)
sisaldus
määrati
samuti
paber'kromatogra.afiliselt.
Iga
proovi
analüüsiks
kasutati
vähe-
malt
ka'ht
kromatogramrni
ja
viit
erinevat
voolutit.
Esimest
kromato-
grammi
voolutati
segudega:
a)
n-butanool
+
püridiin
vesi
(3
:
3
:2);
b)
n-butanool
+
etanool
+
sipelghape
+
vesi
(6:
2:
1
:
0,3).
Teise
kro-
matogrammi
voolutanriseks
,
kasutati
segu:
a)
püridiin
+
n-butanool
+
vesi
(6:
2
:
1);
b)
n-butan000l
+
atsetoon
+
püridiin
+
vesi
(2:
2:
0,2
:
:
1);
c)
n-butancrol
+
etanool
+
vesi
(8
:
5
:2).
Nimetatud
voolu-
tekt
kasutades
õnn-estus
kartuli
hüdrolüsaatidest
eraldada
ja
mää-
rata
järgmisi
asendamatuid,
poolasendamatuid
ja
asendatavaid
amino-
happeid:
lüsiini,
arginiini,
histidiini,
rnetioniini,
treoniini,
valiini,
fenüül-
,
+
isoleutsiini,
türosiini,
seriini,
a-alaniini,
asparagiin-
ja
glutamiinhapet.
Käesolevas
töös
tuuakse
hüdrolüsaatides
määratud
aminahapetest
ainult
türosiini
ja
happeliste
aminohapete
sisaIdus.
Amiidid
(asparagiin
,ja
glutamiin)
määrati
.kartulite
veevälja-
tõmbeis.
Aminohapete
ja
arniidide
määramistulemuste
keskmine
variee-
ruvus
oli
±3
kuni
.
±5%.
Kõige
hallvemini
ja
ühtlasi
ka
ebatäpsemalt
määratavaks
aminohappeks
osutus
.
histidiin
kuni
±20%).
Anabiliisiandrneist
ilmnes,
et
erinevad
kartalisordid
võivad
redutsee-
ruvate
suhkrute
(glükoos
+
frulktoos)
sisalduse
poolest
märgatavalt
erineda.
Nii
sisaldas
sort
kõikide
proovide
keskmisena
1,96%,
,sort
'Jõgeva
kollane'
0,83%
ja
'Sulev'
0,41%
redutseeruvaid
suhkruid
kuivaines.
,Ple'Skovi
(a)
järgi
võib
glükoosi
+
fruktoosi
sisaldus
kartulites
kõikuda
0,9-4,4°/
0
pilres.
Kõige
madalarna
redutseeruvate
suhkrute
sisal-
,
dusega
oli
sort
'Sulev'.
Väetamisega
enamikul
juhtudel
redutseeruvate
suhkrute
sisaldus
vähenes.
Aminohapetest
oli
uuritavate
kartulite
toorproteiinis
kõige
enarn
asparagiin-
ja
glutamiinhapet,
esimest
vastavalt
10,9-20,1
%
ja
teist
Toorproteiinisisalduse
tõusuga
kartulites
suurenes
ika
happe-
liste
amino'hapete
hulk.
Seejuures
happeliste
aminOhapete
sisalduse
tõus
oli
alati
,
järsem
teiste
aminohapete
sisalduse
tõusust.
.Näiteks
kui
Olust-
vere
'Sulevi'
(proov
nr.
12,
tabel
2)
lüsiinisisaIdus
suurenes
väetiste
N9
0
1
3
90
K90
rnõjul.
ainult
4%
võrra,
siis
asparagiinhappesisaldus
suurenes
:samaaegselt
33%
võrra.
LüsiiniSisaldus
kõikus
uuritud
kartulite•toorpro-
teiinIs
Toris
ja
Sakus
ikasvanud
'Sulevil'
liisiinisisaldus
II
ja
III
variandis
vähenes.
Lüsiinisisalduse
tunduvat
suurenemist.
võis
.
.täheldada
'Steglitzii1'
V
variandis
(1\1
120
P,
20
1(
1.80
).
Olejäänud
proovide
lüsiinisisaldus
praktiliselt
ei
muutunud.
Tooreste
kartulite
sisu
tumenemise
seisukohalt
peetakse
aluliseks
aro-
rnaatset
aminohapet
türosiini.
Arvatakse,
et
türosiinil
tähtis
osa
tooreste
kartuilite
tumenemise
ensümaatilistes
prolsessides.
Meie
katseis
.jäi
türosiini
üldsisaldus
kasutatud
väetusfoonide
korral
,praktiliselt
muu-
tumatuks.
Tõepärast
seost
türosiini
fi
ldsisalduse
ja
tooreste
kartulilõikude
tumenemise
vaIre1
ei
ibmnenud.
et
otsitava
seose
putidumine
oli
seletatav
türosiini
lagunemisega
+ja
määrarnise
ebatäpsusega.
•Vaba
(mittevalgulise)
türosiini
puhu'l
võis
,
seost
siiski
märgata.
Näitelcs
proovides
1,
2,
3
('Jbgeva
kollane')
mineraalväetiste
foonil
kasvanud
kartulite
toorlõikude
tumenernine,
võrreldes
väetarnata
variandi
kartuli-
lõikudega,
vähenes
3,6
pallilt
2,1
ipaIlini
ja
samaaegselt
vaba
türosiini
77
Kartulimugulate
biokeemiline
koostis
olenevalt
Proo-
vi
rtr.
Kasvu-
koht
1
Mtild
3
1.
Kuusiku
RAktie
2.
muld
3.
4.
5.
6
- ,
7.
Tori
Leetjas
glei-
8.
-
I
P
-
muld,
raske
9.
-
Iiivsavi
10.
11.
12.
13.
14.
15.
.16
17.
18.
Küllastunud
-
gleimuld,
savi-
-
iiiv
Olustvere
Antsla
- -
Simuna
-
/
1
-
11
19.
Saku
20.
-
21.
-
-
22.
23.
-
24.-
25.
26.
27.
--„-
Leetunud
Iiiv-
savimuld
(tug.
kult.)
Leetunud
Iiiv-
muld
Leetunud
1
iiv
-
muld
Tüüpiline
1ca
-
mar-karbo-
naatmuld
(savi-
Iiiv)
Tüüpiline
ka-
rnar-karbo-
naatmuld
Gleistunud
ka
r-
honaatne
ka-
marmuld
(liiv-
savi)
Väe-
tus-
variant
Sort
aine
c
Y0
Toor-
pro-
telini
Amiide
Happe-
lisi
amino-
hap-
peid
4
5
3
I
7
I
8
9
Pöldkatsetes
1
25,8
8.!
0,45
1,80
11
',15geva
27,3
8,6
0,50
2,50
kollang
29,3
8,2
0,49
1,96
Ili
23,5
9,5
0,92
2,14
lI
20,8
11,1
1,05
2,83
111
24,4
9,9
0,60
2,07
"SuIev'
25,7
9,2
0,59
2,49
11
27,7
8,3
0,59
2,06
IlI
29,1
8,8
0,56
2,41
26,1
8,6
0,84
2,10
11
23,1
10,5
1,21
3,18
III
25,2
9,6
0,97
2,75
1
28,7
7,5
0,59
2,04
11
28,9
8,2
0,60
2,53
ITI
26,9
7,1
0,56
2,34
'Sulev'
27,3
8,0
0,81
1,93
27,3
8,9
0,83
2,08
III
23,8
8,6
1,05
2,53
Nõukatsetes
IV
25,1
5,6
0,22
1,67
V
23,8
8,0
0,30
1,99
VI
22,5
9,8
0,47
2,40
IV
'Stiegiitz'
19,0
9,9
0,32
1,93
V
19,2
8,3
0,61
1,87
VI
18,7
9,2
0,45
2,91
IV
23,9
6,1
0,31
1,85
V
21,4
8,3
0,77
2,38
VI
21,4
7,9
0,61
1,84
sisaldus
0,052%-lt
0,026%-ni.
Hoff,-Jones
täheldasid,
et
vaba
türo-
siini
sisaldus
N-annuse
suurendamisega
ei
muutunud.
Muutused
aminohapete
sisalduses
kutsuvad
esile
muutusi
toorproteiini
kvaliteedis
ja
selle
bioloogilises
väärtuses.
Kartulite
toorproteiini
bioloo-
gilist
väärtust
hinnati
antud
töõs
kahe
näitajaga
asendarnatute
poolasendarnatute)
ja
asendatavate
aminohapete
suhte
ja
BV-ga,
s.
o.
toorproteiini
bioloogilise
väärtusega
aminohapete
sisalduse
järgi.
Viimane
arvutati
Korpaczy,
Linderi
ja
Varga
valemi
abil
(
4
).
78
kasvukoha
inullast
ja
väetarnisest
(
0
/
0
kuivainest)
Tabel
2
ros
ii
n
i
Lüsiini
Redut-
seeru-
vaid
suhk-
ruid
Tärk-
1
ist
BV
i
Am
Ma
itse-
hinne
(
i
5
palli)
Lõikude
t
ume-
nemine
j
är
g
mi-
sel
päeval
(0--4
pa
11
i)
vaba
vaba
--f--
seotud
toored
eede
-
--
k
t
--
u
-
d
-
10
11
12
13
14
15
1
16
17
18
19
0,044
0,25
0,42
0,70
16,3
71,7
0,98
3,5
3,6
0,5
0,046
0,25
0,47
0,81
16,6
70,0
0,86
3,1
3,2
1,3
0,033
0,22
0,42
0,71
17,6
71,1
0,92
3,3
2,1
0,9
0,052
0,29
0,44
1,06
15,7
76,4
1,04
3,3
1,2
0,9
0,037
0,31
0,58
0,96
14,4
76,1
0,97
3,1
0,8
0,6
0,026
0,31
0,48
0,74
14,8
79,0
1,12
3,1
0,9
0,7
0,044
0,26
0,65
0,31
19,7
73,7
0,96
3,1
1,9
1,8
0,013
0,24 0,44
0,25
19,0
71,3
0,93
2,8
1,6
2,5
0,022
0,23
0,43
0,24
17,7
58,8
0,78
3,0
1,5
2,2
0,046
0,26
0,46
0,50
18,3
67,3
0,88
2,8
3,7
2,2
0,045
0,25
0,55
0,17
15,3
66,5
0,78
2,9
2,6
2,1
0,050
0,24
0,48
0,28
16,5
65,7
0,78
3.0
2,2
2,7
0,033
0,24
0,42
0,52
19,6
72,5
0,98
2,6
2,6
2,8
0,033
0,22
0,43
0,21
18,5
67,9
0,84
2,8
1,1
3,1
0,032
0,19
0,41
0,26
18,6
67,9
0,84
2,6
1,8
3,1
0,039
0,20
0,37
0,48
20,7
69,1
0,90
2,9
1,0
2,4
0,047
0,21
0,44
0,40
18,4
69,5
0,91
3,1
2,2
3,1
0,041
0,24
0,45
0,67
20,3
70,6
0,88
3,0
3,5
2,6
0,034
0,23
0,39
0,56
70,7
0,92
0,9
0,038
0,24
0,46
0,42
70,8
0,94
1,0
0,049
0,25
0,52
0,80
67,2
0,88
1,0
vähe
0,32
0,49
2,32
-
71,5
1,02
-
0,0
0,0
-
0,24
0,58
2,34
-
75,2
1,09
-
0,0
0,0
-
-
0,36
0,51
2,14
-
68,5
0,81
-
0,0
0,0
0,22
0,37
1,97
-
75,2
0,91
-
0,0 0,0
0,25
0,55
1,21
-
76,1
0,99
-
0,0
0,0
t,
0,25
0,49
1,78
79,0
1,06
---
0,0
0,0
,,
a
b
_
EC,-Ze
n
,
B
V
75
1
/11
-
.11
.
1
+25
(
1
a
rn
EC„,
/
'
BV
-
toorproteiini
bioloogiline
väärtus
aminohapete
sisalduse
järgi;
ax
-
asendamatu
aminohappe
sisaldus
uuritavas
proteiinis
(kui
seda
on
umitavas
proteiinis
vähem
kui
kanamunas);
am
-
sama
asendamatu
aminohappe
sisaldus
tkanamunas;
79
b,
mingi
asendamatu
aminohappe
sisaldus
uuritavas
proteiinis
(kui
seda
on
uuritavas
proteiinis
rohkem
kui
.
kanamunas);
b
m
sama
asendamatu
aminohappe
sisaldus
kanamunas;
C
x
ja
C,,,
asendatava
aminohappe
sisaldus
uuritavas
proteiinis
ja
ikanamunas;
FI
samasuguste
tegurite
korrutamise
märk.
Valemi
järgi
on
asendamatuteks
võetud
8
aminohapet:
isoleutsiin,
.metioniin,
fenüfflataniin,
treoniin,
trüptofaan
ja
valiin.
Meie
lugesime
asenda.matute
hulka
veel
poolasendamatud
arginiini
ja
välja
jätsime
aga
trüptofaani,
mida
me
ei
määranud,
sest
trüptofaani
määramine
nõuab
eri
metoodikal.
Kanamuna
aminohappelise
koostise
võtsime
Eesti
kanamunade
keskmiste
analüüsiandmete
(
3
)
põhjal
järgmiselt
(%
proteiinis):
lüsiini
6,4,
arginiini
6,4,
histidiini
2,1,
rnetioniini
4,4,
treoniini
4,8,
valiini
4,8,
fenüüldaniini
5,6,
leutsiine
11,4,
türosiini
3,8.
Nagu
tabelist
2
näha,
on
ja
BV-väärtused
heas
kooskõlas.
Ilm-
neb
ka,
et
väetiste
mõju
itoorproteiini
bioloogilisele
väärtusele
oleneb
kar-
tulite
.
kasvukoha
mullast
ja
sordist.
BV-väärtuse
märgatav
langus
mine-
raalväetiste
mõjul
esines
ainult
Toris
ja
Antslas
kasvanud
'Sulevil',
kus
västamata
ja
mineraalväetistega
foonilt
saadud
kartulite
BV
vähenes
vastavalt
58,8-ni
ja
72,3-It
67,9-rii.
Toorproteiini
bioloogifise
väär-
tuse
vähenemi.sega
ei
kaasnenud
aga
alati
kartulite
maitsvuse
halvene-
mine.
Kahelda
võib
.muidugi
maitsehinde
tõepärasuses,
arvestades
selle
subjektiivsust.
Vaadeldes
maitsvust
(Y
1
)
tumenernise
(x4),
amiidide
sisalduse
(x
8
)
ja
redutseeruvate
suhkrute
sisalduse
funktsioonina
(x
8
),
näeme,
et
'kõige
ena.m
avaldab
maju
tumenemine,
suhte1iselt
vähern
teised
tegurid,
Y
1
=
3,9
0,23x
4
0,294
R
Sy
=
0,15;
sb,,
--
=
0,06;
sb
x5
=
0,16;
sb„,=
0,21.
Seejuures
olenes
maitsvuse
muutus
'kuni
67%
alatuses
tu•menemisest,
amiidide
sisaldusest
ja
redutseeruvate
suhkrute
hulgast.
Olejäänud
osa
muutusest
on
tingitud
siin
rnittearvestatud
'tegureist.
Kartulite
sisu
tumenemist
ja
ikeedetud
kartulite
maitsvust
hindas
'karnisjon
viiepallises
süsteemis.
Viiega
hinnati
väga
maits-
vat
ja
nelja
maksimaalselt
tumenenud
kartulit.
Tooreste
ja
keedetud
kartulilõikude
tumenernist
hinnati
järgmisel
päeval.
Regressioonvõrrandi
järgi
olenes
keedetud
kartulite
tumenemine
(Y
2
)
märgatavalt
amiidide
sisaldusest,
kuid
ei
olenenud
redutseeruvate
suhk-
rute
sisaldusest.
Y2
=
3,80
0,44x
3
+r
1,99x
4
1,95x
6
+
0,09x
7
;
R
=
0,91;
kus
x
3
toorproteiin;
x
4
amiidid;
x
6
redutseeruvad
suihkrud;
x
7
tärklis.
Sy
=0,43;
sb
x
,=--.M1;
sb
x
,=
0,67;
sb,
6
=
0,43;
sb„,
=
0,09.
Kasvukoha
(x
i
),
väetusvariandi
(x
2
)
sordi
(x
3
)
mõju
kohta
keede-
tud
kartulite
tumenemisele
saadi
järgmine
regressioonvõrrand.
Y2
1,09+
0,00337x2÷1,73x3;
R
=
0,92
Sy
=
0,38;
sb
x
,=
—0,002;
sb
x
,
=
0,19.
80
Tabel
3
Kartulite
biokeemiline
koostis
sõltuvait
kasvukohast
(
%
kuivainest)
iokeemiline
koostis
ja
omadused
Kasvukoht
Sort
BV
arnii-
did
hap-
peli-
sed
arni-
no-
hap-
ped
vaba
türo-
siin
redut.
suhk-
rud
kartulite
tu-
menemtne
järgrnisel
p5eval
toor-
lõi-
gud
kee-
detud
gulad
Kuusiku
'Jõgeva
kolla
ne'
77,2
0,86
2,34
0,30
0,92
1,0
0,7
(4-6)*
Saku
76,8
0.56
2,02
Vähe
1,65
0,0
0,0
(25-27)
Saku
'Stieglitz'
71,7
0,46
2,23
Vähe
2,27
0,0
0,0
.
(22-24)
Kuusiku
'Jõgeva
kollane'
70,9
0,48
2,09
0,41
0,74
3,0
0,9
(1-3)
Simuna
'Sulev'
69,7
0,90
2,18
0,42
0,52
2,3
2,7
Saku
69,6
0,33
2,02
0,40
0,59
1,0
Antsla
9,
69,4
0,58
2,50
0,33
0,33
1,8
3,0
Tori
67,8
0,58
2,32
0,26
0,27
1,7
2,2
Olustvere
-
66,5
1,01'
2,68
0,47
0,32
2,8
2,3
*
Numbrid
sortide
all
tähistavad
proovide
numbreid
tabelis
2.
Et
paremini
iseloomustada
ikasvu'koha
mulla
mõju
kartulite
biokeemi-
lisele
Wostisele,
võeti
sama
mulla
kolmel
väetnsvariandil
kartulite
bio-
keemiliste
nnäitajate
'keskmised
ja
reastati
need
toorproteiini
bioloogilise
väär.tuse
vähenemise
järjekorras
(.tabell
3).
Ihnnes,
antud
katses
tatiri-
tud
kartulid
võis
jagada
kahte
riihma
-
kõrgema
toorproteiini
BV-g4
(70,9-77,2)
ja
madalama
BV-ga
(66,5-69,7).
Kõrgema
BV-ga
olid
sor-
did
'Jõg-eva
:kollaine"
ja
'Stieglitz',
madalama
BV-ga
sort
'Sulev`.
'Jõgeva
koLlase'
BV-le
ja
asendamatute
aminohapete
suhtelisele
sisaldusele
eri-
nevad
väetusvariandid
samal
ei
avaldanud
nimetamisväärset
mõju,
kuid
erinevate
muldade
(kamar-g1ei-,
lkamar-karbonaatne)
mõju
oli
märgatav.
Tunduvalt
erinev
teistest,
nagu
juba
eespool
mainitud,
oli
ka
Tori
mullal
:kasvanud
II1
variandi
kartuilite
biokeemiline
koostis.
Toor-
protelini
BV
ja
lüsiinisisaldus
langesid
selk
variandi
kartulites
järsult.
Tehtud
põhjad
ei
saa
siiski
veel
järeldada,
millised
BV
väär.tuste
kõikumised
on
kartulis
ulatuslikumad,
kas
sordisisesed
või
sortidevahelised.
Võrreldes
meie
tulemusi
lkirjanduse
andmetega,
võib
leida
nii
analoo-
giat
kui
erinevusi.
Mitu
autorit
on
tuvastanud,
et
kartulite
toorproteiinis
sisaldub
kõige
enam
happelisi
aminohappeid
(asparagiin-
ja
glutamiin-
hapet)
ja
nende
amiide.
Nii
sisaldub
A.
Siimu
ja
ta
kaasautorite
and,me-
.
tel
erine
-
vate
kartulite
toorproteiinis
10,5-18,9%
asparagiin-
ja
12,0-
15,7%
glutamiinhapet
(
6)
.
Happeliste
aminohapete
rcrhke
sisaldus
seletub
eelkõige
kartulite
körge
asparagiini-
ja
glutamiinisisaldusega.
Viimased
Tead,
tööde
kogurnik
XXXII
81
teatavasti
lagunevad
happelisel
hüdrolüüsil
vastavateks
arninohapeteks.
Amiidide
;keskmine
sisaldus
meie
proovides
oli
kõige
kõrgem
'Sulevil'
(0,76°/0)
ja
kõige
madalam
'Stieglitzil'
(0,51%).
Märkida
tuleb
aga,
et
nõuikatsete
'Sulevi'.
proovid
(proovid
19,
20,
21),
mis
kasvasid
Sakus
tüüpilisel
kamar-karbonaatmullal,
sisaldasid
amiide
väga
vähe
(0,33%),
redutseeruvaid
suh'kruid
aga
rohkem
(0,59%)
kui
'Sulevi'
proovid
teistel
muldadel,
ja
keedetult
kartulid
ei
tumenenud.
Näib,
et
teatud
lingimustes
võivad
biokeemilised
reaktsioonid
,kulgeda
meile
soovitud
suunas.
et
siin
oli
kaalium-
ja
lämmastikväetiste
vahekard
sobivalt
valitud.
Lämmastikuanimste
suurendamisel
või
ka
fosforiannuste
vähendamisel
on
leitud
samuti
ulatusfikumaid
muutusi
happeliste
amino-
hapete
ja
amiidide
sisalduses
(
7
).
Sobivalt
valitud
väetisfoonide
ja
väik-
sernate
N-annuste
korral
on
täheldatud
aga
ka
rea
asendamatute
arginiini,
metioniini)
aminohapete
sisalduse
suurenemist.
Sõnnikuga
väettamise
positiivset
mõju
kartulite
kuivaine-
ja
lüsiinisisaldusele
täheI-
dasime
kõigi
kolme
sordi
juures
mitmel
kuid
siiski
.mitte
kõigil
muldadel.
Happeliste
aminohapete
ja
arniidide
sisalduse
suhteIiselt
järsem
tõus
eriti
kõrgete
N-annuste
mõjul
on
fakt,
mida
tuleb
arvestacta
väetiste
kvaliteetsete
kartulite
!kasvatamisel.
Asparagiin
ja
glutamiin
on
aminohapete
(glutamiinhape,
alaniin)
kõrval
aktiivsernateks
ühenditeks
metanoidide
tekkel,
s.
o.
tumenemisprotsessides(m.
Melanoidid
saavad
tekkida
amiididest
ja
aminohapetest
,
kõrgendatud
temperatuaril
vaid
siis,
ikui
on
olemas
samaaegselt
karbonüülrüh.maga
ühendeid
(alde-
hüüdid,
redutseeruvad
suhkrud)
või
sobivad
tingimused
nende
tekkeks
aminohapetest.
Taanduvaist
suhkruist
peetakse
eriti
aktitvseteks
me1anoi-
dide
.moodustaijateks
glükoosi,
frOktoosi,
arabinoosi
ja
galaktoosi.
Kaht
viimast
meie
analiiüsides
kartuleis
ei
leitud.
Redutseeruvad
suhkrud,
sõl-
tumata
nende
hulgast,
ei
sa@
olla
iiksinda
tumenemisprotsessi
põhjusta-
jaks,
välja
arvatud
muidugi
karamelli
teke
kõrgendatud
temperatuuriL
Meie
analüüsiandmetest
ilmnes,
et
akeedetud
kartulite
tumenemisprotsessis
ei
olnud
glükoosil
ega
fruktoosil
määravat
osa.
'Stieglitz'
sisaldas
kõige
enam
redutseeruvaid
suhkruid,
ikuid
.kartulid
ei
tumenenud
ei
enne
ega
pärast
lkeetmist.
Järeldada
sellest,
et
Maillardi
reaktsiooni
üildse
ei
toimu,
oleks
.
Milline
osa
võis
olla
klorogeen-
ja
sidrunhappel
ning
keedetud
kartulite
kvaliteedis,
ei
olnud
võimalik
käesoleva
töö
raames
selgitada.
Paljud
uurimised
on
kinnitanud
kartulivalkude
kõrget
toiteväärtust
ja
'nende
aminohappelise
koostise
head
vastavust
inimese
vajadusele.
Ei
tohi
lubada,
et
ebaõigete
kasvutingimustega
nende
valkude
väärtust
vähendatakse.
Kartulivalkude
BV
kirjanduse
andmeil
kõigub
67-85
pii-
res,
meie
andmeill
58,8-It
79,0-ni(
1,5
''
8
"
9
).
Kuigi
need
andmed
ertnevate
määramismeetodite
t&ttu
pole
otseselt
võrreldavad,
võib
siiski
täheldada
BV
labiilsust
ja
sõltuvust
•paljudest
teguritest,
olenemata
sellest,
kas
BV
on
arvutatud
sõ&tmiskatsete
või
keemi‘lise
koostise
alusel.
Pildkovi
uurimuste
kohaselt
kartulivalkude
fraktsiooniline
ja
kvalita-
tiivne
aminohappeline
koostis
väetamise
tagajärjel
ei
muutu.
Mingeid
kvalitatiivseid
erinevusi
,
kartulite
aminohappelises
,
koostises
sortide,
väe-
tamise
ega
ikasvukoha
muildadest
tingitult
ei
leidnud
ka
meie.
Muutused
aminohappelises
koostises
olid
ainult
kvantitatiivsed,
mis
võisid
olla
tin-
gttud
.iiksikute
valgufraktsioonide
kvantitatiivsetest
muutustest
välistin-
gimuste
Kuid
toidu
ja
sõõda
bioloogilise
väärtuse
seisukohait
ei
82
ole
tähtis
ainult
toidu
või
sööda
kvalitatiivne
koostis,
vaid
ka
üksikute
komponentide
hu1k
,
nendes.
See
aga
välistingimuste
mõjul
muutub.
Kartulite
biokeemiliste
rnuutuste
jälgimisel
tekkis
rneil
oletus,
et
'kui
glutamiinhappe
biosüntees
ületaks
asparagiinihappe
biosünteesi,
siis
soo-
dustuks
asendamatute
aminohapete
teke
kartulites
ja
paraneks
toor-
prõteiini
BV.
ll
urimistulemusi
resümeerides
võib
märkida
järgmist.
Nõrgalt
tumenevatel
või
mittetumenevatel
keedetud
kartulitel
on
toorproteiin
kõrgema
bioloogilise
väärtusega,
asendamatute
aminohapete
ja
redutseeruvate
suhkrute
sisaldus
suurem
ning
amiidide
ja
happeliste
aminohapete
sisaldus
väiksem
kui
tumenevatel
kartulitel.
KIRJANDUS
1.
Baeyan
s,
J.
Nutrition
des
plantes
de
culture.
Paris,
1967.
2.
H
o
f
f,
J.
E.,
J
o
n
e
s,
C.
M.,
W
i
l
c
o
x,
G.
E.,
C
a
r
t
r
o,
M.
D.
The
effect
of
nitrogen
fertilization
on
the
compositien
of
the
free
aminoacid
pool
of
potato
tubers.
-
"American
Potato
Journal",
1971,
48,
10.
3.
L
e
p
a
j
õ
e,
L.,
K
a
r
t
a
u,
S.
Kanamunade
aminohappelisest
koostisest
taivel,
kevadel
ja
suvel.
-
Samas
kogurnikus.
4.
K
o
r
p
a
c
z
y,
1.,
L
i
n
d
n
e
r,
K.,
V
a
r
g
a,
K.
Verbessertes
verfahrcn
zur
Berechnung
der
Biologischen
Wertigkeit
der
Nahrungeiweisse.
„Qualitas
Plantarum
et
Materiae
Vegetabiles",
1961,
8,
2.
5.
S
c
h
i
c
k,
R.,
Kl
inowsk
i,
M.
Die
Kartoffel.
1.
Berlin,
1961.
6.
S
i
i
m,
A.
jt.
Eesti
NSV-s
kasvatatavate
kartulisortide
aminohappelisest
koostisest.
-
EPA
teaduslike
tööde
kogumik
nr.
32.
Tartu,
1963.
7.
MartiCHKO
B.
A.
I3J111511111e
Nmuepa.ribnoro
yi3o6peinin
Ha
aM1IIIHOKHCJIOTHIA
cocran
6e.nka
KapTocI3e:m.
-
BACXHHJI,
1959,
7.
8.
11
JI
e
ru
K
o
B
B.
n.
BI/OXHMH51
CeJII,CKOX03AiICTBeHHbIX
pacreudi.
MOCKB2,
1965.
9.
11.n
e
uJ
x o
B
B.
n.
YCJI0B1151
nwrauliB
H
aNIIIHOKHCJIOTHbgl
COCTaB
pacTeindi.
,WIccepTa-
L1H51.
MoCKBa,
1965.
10.
noHo
M
a
p
e
B
a
A.
H.
PeaRunB
me.rmuonamwo6pa3oBauBR
1.1
ee
pom3
B
npou,ecce
npuroToimemm
x.rle6a.
-
«FIpux.riaauayi
6noxiimun
H
ivoixpo6uonorm»,
1965,
5.
II.
PayHHCKHII
B.
B.,
KHH3HTOBa
E.
K
p
a
131.1
o
1.3
a
B.
E.
AnaJIH3
caxapoa
pacreiniä
memaom
õyma»cproit
xpomaTorpacintu.
-
«Bnoxumm»,
1953,
1.
12.
C
B
e
Ir
H
F.
H
,ap.
BnoxFignvecaue
(baicrophi
xatlecTBa
KapToel)erm.
Moc.KBa,
1966.
Saabunud
toimetusse
7.
sepl.
1972.
6"
83
3ABHCI1MOCTb
EHOXIIMH4ECKOF0
COCTABA
H
KALIECTBA
HEKOTOPbIX
COPTOB
KAPTO(PEJI.51
OT
MECTA
11P01143PACTAHHR
H
Y,L105PEHH51
C.
KAPTAY,
Kan,u,nAaT
CeAbeK0X035ACTBe1111WX
nayK,
bl.
PAKAAP,
Hay'IHUe
COTP
.
5
1
2,HHKII
ilenTpanbnort
xnmntlecKon
aaftpaTopnu,
A.
POOCMA,
xttntliK
TAPTJIAH,
COTpyAHHK
oTReJa
mmeaoRcrea
Pe310Me
I/I3yHa.nHcb
TexHonorwiecime
KauecTsa
(noTemHeHHe
MAKOTH
Bapeubtx
H
Chipb1X
K.ny6Hei1),
a
TaH)Ke
co,aepwaHHe
chiporo
npoTeHfia
H
Hpaxmana
B
Kily6H.FIX
HapToc5e.nH,
BblpalHeHHblX
Ha
BOCbMH
ClOtIBaX
C
paa.nutummit
arpoxHmHtiecHHmH
cBoikTBamki
H
Ha
inecTH
tpoHax
NPK.
CoAep)KaHHe
B
K.ny6Hsix
pea,yn,Hpylom,Hxcn
caxapoB,
THpoalma,
KHCJIOTHMX
aM11-
110KIICJIOT
onpeRe.rmioch
meToa,om
6ymaHmoff
xpomaTorpatimi:
Pe3y.n6TaTbt
HccrieuoBaHHil
CB0.3,SITC51
K
c.nuyioLuemy:
1.
C.na6o
HTEH
coBcem
He
noTemHeBume
BapeHbre
xay6HH
OTJTHIlalOTCA
6o.nee
BbICOK011
6140110rHtieCKal
UeHHOCTb10
cbiporo
upoTeHHa,
a
TaHwe
6o.nee
BbICOKHM
co,Rep)KanHem
HeaameHHmux
aM14110kliCJIOT
H
penyu,Hpyiro-
caxapois
H
60Jlee
HH3KHM
coaemanHem
If
KHC.TIOTHbIX
amH-
110KHCAOT.
2.
RTHISIHHe
CpoHa
y,no6pernm
Ha
6HoxHmHtlecimil
cocTaB
K7y6Hdi
aa-
BHCHT
OT
arpoxHmHzrecimx
CB0i.iCTB
nouBbl
H
copTa
xapToche.nst.
DIE
ABHANGIGKEIT
DER
BIOCHEMISCHEN
ZUSAMMENSETZUNG
.UND
DER
QUALITÄT
EINIGER
KARTOFFELSORTEN
VON
DEM
STANDORT
UND
DER
DONGUNG
S.
KARTAU
0.
RAJASAAR
A.
ROOSMA
L.
TARTLAN
Zusammenfassung
Die
technologische
Qualität
(das
Dunkelwerden
des
Innern
von
ge-
kochten
und
rohen
Kartoffeln),
der
Rahlyrotein-
und
Stürkegehall
von
Kartoffeln,
die
auf
acht
Böden
mit
verschiedenen
agrochemischen
Eigen-
schaften
und
auf
sechs
Böden
mit
verschiedenem
NPK-Düngergrund
gewachsen
waren,
wurde
erforscht.
Papierchromatographisch
wurde
in
$4
den
Kartoffeln
rier
Gehalt
an
reduzierbarem
Zucker,
Tyrosin,
Lysin
und
säurig
-
en
Arninosäuren
bestimmt,
Es
ergab
sioh:
I)
In
Kartoffeln,
deren
inneres
nur
wenig
oder
gar
nicht
dunkel
wurden,
ist
der
biologische
Wert
des
Rohproteins
höher
und
der
Gehalt
an
unersetzbaren
Aminosäuren
und
reduzierbarem
Zucker
grösser
und
der
Gehalt
an
Amiden
und
säurigen
Aminosäuren
.kileiner;
2)
Der
Einfluss
des
Düngergrundes
auf
die
biochemische
Zusammen-
setzung
der
Kartoffeln
(Quantität)
hängt
von
dem
Standort
und
den
agrochemischen
Bodeneigenschaften
des
Standorts
sowie
von
der
Sorte
ab;
85